Best hosting and design sites
- website 1 click here hosting and design
- website 2 click here hosting and design
- website 3 click here hosting and design
- website 4 click here hosting and design
HOME SITE
Vererõhuhaiguse ja haiguse leviku tüsistused
Hüpertensioon on enneaegse surma vältimiseks kõige olulisem ennetatav riskitegur kogu maailmas. Südame isheemiatõbi, insult, perifeersete veresoonte haigused ja muud kardiovaskulaarsed haigused, sealhulgas südamepuudulikkus, aordi aneurüsmid ja kopsu klapi difuusne ateroskleroos. Hüpertensioon on ka kognitiivsete puuduste, dementsuse ja kroonilise neeruhaiguse riskifaktor. Muud tüsistused hõlmavad retinopaatiat ja nefropaatiat.
Aastal 2000 põeb hüpertensiooni umbes miljard inimest ehk umbes 26% täiskasvanud inimpopulatsioonist. See on levinud nii arenenud riikides (333 miljonit) kui ka arenemata riikides (639 miljonit). Siiski varieerub määr erinevates piirkondades märkimisväärselt, kuna India maapiirkondades langeb see meeste seas 3,4% -ni ja naiste seas 6,8% -ni ning Poolas tõuseb meeste seas 68,9% -ni ja naiste seas 72,5% -ni. 2013. aastal oli 30–45% täiskasvanud Euroopa elanikkonnast hüpertensioon.
1995. aastal diagnoositi hinnanguliselt 43 miljonil inimesel hüpertensioon või võeti selle vastu võitlemiseks ravimeid. See arv moodustab peaaegu 24% Ameerika Ühendriikide täiskasvanud elanikkonnast. Hüpertensiooni esinemissagedus kasvas Ameerika Ühendriikides 2004. aastal 29%. 2006. aastal oli Ameerika Ühendriikides hüpertensiooniga kokku 76 miljonit täiskasvanut (34% kogu elanikkonnast) ja mustanahalistel ameeriklastel oli üks kõrgemaid Hüpertensiooni määr maailmas on 44%. Seda haigust esineb sagedamini mustanahalistel ameeriklastel, filipiinlastel ja põliselanikel ning vähem valgetel ja Mehhiko ameeriklastel. Hinnad tõusevad vanusega ja saavutavad tipptaseme Ameerika Ühendriikide kaguosas. Hüpertensioon on meestel tavalisem võrreldes naistega (märkides, et menopaus vähendab seda erinevust) ja madalama sotsiaalmajandusliku seisundiga inimestel.
Vererõhu levik lastel Kaasaegne arusaam kardiovaskulaarsüsteemist sai alguse arsti William Harvey (1578–1657) tööst, kes kirjeldas vereringesüsteemi oma raamatus „De otu ordis“ („Südame ja vere liikumisest“). Esimese vererõhu mõõtmise avaldas 1733. aastal inglise vaimulik Stephen Hiles. Hüpertensiooni kui haiguse kirjelduse tuvastasid Thomas Young 1808. aastal ja Richard Bright 1836. Esimese aruande neeruhaiguse tõendita inimese kõrge vererõhu kohta koostasid Frederick Akbar Muhammad (1849-1884). Hüpertensioon kui kliiniline haigus tekkis aga aastal 1896, kui leiutati vererõhumõõtur Sipione Riva-Roque 1896. aastal. See leiutis võimaldas kliinikus mõõta vererõhku. Aastal 1905 täiustas Nikolai Korotkov tehnikat, kirjeldades Korotkovi helisid, mis olid kuuldavad, kui stetoskoop viidi arterisse, kui sfügmomanomeeter käest kinnitatud õhust tühjendati.
Varem hõlmas nn tahke pulsi haiguse ravi verekoguse vähendamist flebotoomia (vedeldamise) või leevikeste abil. Kollane keiser (Hiina keiser), Aulus Cornelius Celsus, Galen ja Hippokrates toetasid verevoolu.
Üheksateistkümnendal ja kahekümnendal sajandil, enne kui hüpertensiooni efektiivne farmakoteraapia sai võimalikuks, kasutati kolme ravimeetodit, millel oli liiga palju kõrvaltoimeid. Need meetodid hõlmasid järgmist:
Kõrvaldage naatrium täielikult (nt riisidieet)
Sümpatektoomia (sümpaatilise närvisüsteemi osade kirurgiline eemaldamine)
Palavikku tekitav ravi (kõrge temperatuuri põhjustavate ainete süstimine ja vererõhu kaudne alandamine).
Naatriumtiotsüanaat oli esimene hüpertensiooni ravis kasutatav kemikaal 1900. aastatel, kuid sellel oli palju kõrvaltoimeid ja seda ei kasutatud tavaliselt. Pärast II maailmasõda töötati välja mitu muud ainet, millest kõige tavalisemad ja mõistlikumad on tetrametüülammooniumkloriid ja selle derivaadid heksametoonium, hüdralasiin ja reserpiin (saadud ravimtaimest India madujuur. Märkimisväärseid edusamme on tehtud ka organismi hästi talutavate suukaudsete toimeainete avastamisel. Esimene neist oli. Diureetikumide tiasiidide klassi kuuluvad klorotiasiidid töötati välja antibiootikumist sulfanilamiidist ja need said kättesaadavaks 1958. aastal. Beetablokaatorid, kaltsiumikanali blokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, angiotensiin II retseptori blokaatorid ja reniini inhibiitorid ilmusid järjest.
Laste ja noorukite hüpertensiooni määr suureneb. Enamik laste kõrge vererõhu juhtumeid, eriti enne teismelisi, on teisejärgulised ja ilmnevad selle aluseks oleva häire tagajärjel. Välja arvatud rasvumine, on lastel sekundaarse hüpertensiooni kõige sagedasem põhjus (60–70%) neeruhaigus. Kuigi primaarne hüpertensioon moodustab enamiku teistest juhtudest.
Maailma Terviseorganisatsioon on kardiovaskulaarsete surmade peamise põhjusena välja toonud hüpertensiooni ehk kõrge vererõhu. Ülemaailmne hüpertensiooni assotsiatsioon (WHL) - organisatsioon, mille lipu alla kuulub 85 riiklikku hüpertensiooni ühingut ja ühingut - tunnistab, et enam kui 50% kõrge vererõhuga inimestest kogu maailmas ei tea, et neil see on. Selle probleemi lahendamiseks käivitas Maailma Hüpertensiooni Assotsiatsioon 2005. aastal ülemaailmse hüpertensiooni alase teadlikkuse tõstmise kampaania ja pühendas iga aasta 17. mai ülemaailmseks hüpertensiooni päevaks. Järgmise kolme aasta jooksul suurenes rahvuslike kogukondade osavõtt rahvusvahelisest hüpertensiooni päevast ja nende tegevust iseloomustas uudsus avalikkuse teavitamisel. 2007. aastal osales ülemaailmsel hüpertensiooni päeval 47 liikmesriiki rekordiliselt. Päeva tähistava nädala jooksul tegid kõik need riigid koostööd riikide valitsuste ja kutsekogukondadega.
Vererõhuhaiguse ja haiguse leviku tüsistused
Hüpertensioon on enneaegse surma vältimiseks kõige olulisem ennetatav riskitegur kogu maailmas. Südame isheemiatõbi, insult, perifeersete veresoonte haigused ja muud kardiovaskulaarsed haigused, sealhulgas südamepuudulikkus, aordi aneurüsmid ja kopsu klapi difuusne ateroskleroos. Hüpertensioon on ka kognitiivsete puuduste, dementsuse ja kroonilise neeruhaiguse riskifaktor. Muud tüsistused hõlmavad retinopaatiat ja nefropaatiat.
Aastal 2000 põeb hüpertensiooni umbes miljard inimest ehk umbes 26% täiskasvanud inimpopulatsioonist. See on levinud nii arenenud riikides (333 miljonit) kui ka arenemata riikides (639 miljonit). Siiski varieerub määr erinevates piirkondades märkimisväärselt, kuna India maapiirkondades langeb see meeste seas 3,4% -ni ja naiste seas 6,8% -ni ning Poolas tõuseb meeste seas 68,9% -ni ja naiste seas 72,5% -ni. 2013. aastal oli 30–45% täiskasvanud Euroopa elanikkonnast hüpertensioon.
1995. aastal diagnoositi hinnanguliselt 43 miljonil inimesel hüpertensioon või võeti selle vastu võitlemiseks ravimeid. See arv moodustab peaaegu 24% Ameerika Ühendriikide täiskasvanud elanikkonnast. Hüpertensiooni esinemissagedus kasvas Ameerika Ühendriikides 2004. aastal 29%. 2006. aastal oli Ameerika Ühendriikides hüpertensiooniga kokku 76 miljonit täiskasvanut (34% kogu elanikkonnast) ja mustanahalistel ameeriklastel oli üks kõrgemaid Hüpertensiooni määr maailmas on 44%. Seda haigust esineb sagedamini mustanahalistel ameeriklastel, filipiinlastel ja põliselanikel ning vähem valgetel ja Mehhiko ameeriklastel. Hinnad tõusevad vanusega ja saavutavad tipptaseme Ameerika Ühendriikide kaguosas. Hüpertensioon on meestel tavalisem võrreldes naistega (märkides, et menopaus vähendab seda erinevust) ja madalama sotsiaalmajandusliku seisundiga inimestel.
Vererõhu levik lastel Kaasaegne arusaam kardiovaskulaarsüsteemist sai alguse arsti William Harvey (1578–1657) tööst, kes kirjeldas vereringesüsteemi oma raamatus „De otu ordis“ („Südame ja vere liikumisest“). Esimese vererõhu mõõtmise avaldas 1733. aastal inglise vaimulik Stephen Hiles. Hüpertensiooni kui haiguse kirjelduse tuvastasid Thomas Young 1808. aastal ja Richard Bright 1836. Esimese aruande neeruhaiguse tõendita inimese kõrge vererõhu kohta koostasid Frederick Akbar Muhammad (1849-1884). Hüpertensioon kui kliiniline haigus tekkis aga aastal 1896, kui leiutati vererõhumõõtur Sipione Riva-Roque 1896. aastal. See leiutis võimaldas kliinikus mõõta vererõhku. Aastal 1905 täiustas Nikolai Korotkov tehnikat, kirjeldades Korotkovi helisid, mis olid kuuldavad, kui stetoskoop viidi arterisse, kui sfügmomanomeeter käest kinnitatud õhust tühjendati.
Varem hõlmas nn tahke pulsi haiguse ravi verekoguse vähendamist flebotoomia (vedeldamise) või leevikeste abil. Kollane keiser (Hiina keiser), Aulus Cornelius Celsus, Galen ja Hippokrates toetasid verevoolu.
Üheksateistkümnendal ja kahekümnendal sajandil, enne kui hüpertensiooni efektiivne farmakoteraapia sai võimalikuks, kasutati kolme ravimeetodit, millel oli liiga palju kõrvaltoimeid. Need meetodid hõlmasid järgmist:
Kõrvaldage naatrium täielikult (nt riisidieet)
Sümpatektoomia (sümpaatilise närvisüsteemi osade kirurgiline eemaldamine)
Palavikku tekitav ravi (kõrge temperatuuri põhjustavate ainete süstimine ja vererõhu kaudne alandamine).
Naatriumtiotsüanaat oli esimene hüpertensiooni ravis kasutatav kemikaal 1900. aastatel, kuid sellel oli palju kõrvaltoimeid ja seda ei kasutatud tavaliselt. Pärast II maailmasõda töötati välja mitu muud ainet, millest kõige tavalisemad ja mõistlikumad on tetrametüülammooniumkloriid ja selle derivaadid heksametoonium, hüdralasiin ja reserpiin (saadud ravimtaimest India madujuur. Märkimisväärseid edusamme on tehtud ka organismi hästi talutavate suukaudsete toimeainete avastamisel. Esimene neist oli. Diureetikumide tiasiidide klassi kuuluvad klorotiasiidid töötati välja antibiootikumist sulfanilamiidist ja need said kättesaadavaks 1958. aastal. Beetablokaatorid, kaltsiumikanali blokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, angiotensiin II retseptori blokaatorid ja reniini inhibiitorid ilmusid järjest.
Laste ja noorukite hüpertensiooni määr suureneb. Enamik laste kõrge vererõhu juhtumeid, eriti enne teismelisi, on teisejärgulised ja ilmnevad selle aluseks oleva häire tagajärjel. Välja arvatud rasvumine, on lastel sekundaarse hüpertensiooni kõige sagedasem põhjus (60–70%) neeruhaigus. Kuigi primaarne hüpertensioon moodustab enamiku teistest juhtudest.
Maailma Terviseorganisatsioon on kardiovaskulaarsete surmade peamise põhjusena välja toonud hüpertensiooni ehk kõrge vererõhu. Ülemaailmne hüpertensiooni assotsiatsioon (WHL) - organisatsioon, mille lipu alla kuulub 85 riiklikku hüpertensiooni ühingut ja ühingut - tunnistab, et enam kui 50% kõrge vererõhuga inimestest kogu maailmas ei tea, et neil see on. Selle probleemi lahendamiseks käivitas Maailma Hüpertensiooni Assotsiatsioon 2005. aastal ülemaailmse hüpertensiooni alase teadlikkuse tõstmise kampaania ja pühendas iga aasta 17. mai ülemaailmseks hüpertensiooni päevaks. Järgmise kolme aasta jooksul suurenes rahvuslike kogukondade osavõtt rahvusvahelisest hüpertensiooni päevast ja nende tegevust iseloomustas uudsus avalikkuse teavitamisel. 2007. aastal osales ülemaailmsel hüpertensiooni päeval 47 liikmesriiki rekordiliselt. Päeva tähistava nädala jooksul tegid kõik need riigid koostööd riikide valitsuste ja kutsekogukondadega.
No comments:
Post a Comment